RÜHMATÖÖ ARVUSTUS - Facebooki kahjulik mõju inimesele

Kuna minu grupp nägi tõsiselt vaeva grupitöö sisu ja stiili läbimõtlemise, koostamise ja kooskõlastamisega siis mul oli huvitav, kuidas on õnnestunud teistel tiimidel. Mulle pakkus huvi ’Facebooki kahjulik mõju inimesele’ (https://wiki.itcollege.ee/index.php/Facebooki_kahjulik_mõju_inimesele)

Miks just see teema sai valitud? Sest mina olen see sama inimene, kellele Facebook mõjub – võib olla ma ei teadvustagi kui kahjulikult, aga olen õpihimuline ja tahan teadvustada riske.

Kohe algusest meeldis, et töö on hästi struktureeritud – pealkirjad, alampealkirjad ja viidete kasutus on väga oskuslik, nagu peab olema korralikul uurimistööl. Lisaks ajakohane viitamine annab võimaluse uurida rohkem huvipakkuva väite või argumendi kohta.

Mulle meeldisid teemad, mis katsid mõju inimese psühholoogilisele seisundile – enesehinnangu ja sotsiaalse võõrandumise aspektid. Kui privaatsuse ja kiusamisega seotud teemad on hästi intuitiivsed ja on teadvustatavad ka pealiskaudselt, siis alateadvuslik käitumise muutmine ei ole kohe märgatav ja isegi liiga hilja märgatav – kui rõõmsameelsest aktiivsest inimesest sai neurootiline ja depressioonikalduvusega. Õnneks töö katab need aspektid kaasahaaravalt ja paljude näidetega, soovitaks lugeda kõikidel inimestel, kes ei saa elada ühtegi päeva ilma Facebook’ita.

Paistis silma, et erinevad peatükid on erineva stiili ja detailsusega. Ei tea mis on põhjuseks, kas erinevate autorite omapärane panus või ajapuudus – just viimased peatükid on lühemad ja pealiskaudsemad.

Samuti ootaks, et oleks kaetud niisugused negatiivsed aspektid nagu:

-        Informatsiooni tajumine ja usaldusväärsus (see on teatav trend, et inimesed loevad vähem uudiseid ja saavad suure hulga infost sotsiaalmeediast; inimesed ei pruugi suhtuda skeptiliselt infosse ja pigem reageerivad, kommenteerivad ja jagavad edasi ehk see ongi libainformatsiooni lõpmatu ringlus)

-        Masside manipuleerimise vahend ja vägivalla planeerimise tööriist (tänu suurele auditooriumile ja kättesaadavusele inimesed võivad olla kergesti kaasatud ebaseaduslikusse või inimelu ohustatavasse tegevusse; on teada juhtumeid, kui sotsiaalmeedia oli kasutatud mässajate kokku kutseks või terrorirünnakute planeerimiseks).

Kokkuvõttes on huvitav lugemine päevakohasel ning paljudele lähedasel teemal. Pühade lainel aga tahaks soovida rohkem reaalelusuhtlust oma sõprade ja lähedastega, las virtuaalne elu ootab teid vähemalt mitu päeva!

Eetika ja IT - Nädal 15

Infotehnoloogilised lahendused peaksid toetama äriprotsesse, et optimeerida neid, tuua sünergiat ja ressursside kokkuhoidu. Tegelikult aga sama tööriist on kahe otsaga kepp – võib olla kasutatud nii heade tegude jaoks kui ka selle jõud võib olla kuritarvitatud.

Sellepärast on eriti aktuaalne eetika küsimus IT maailmas, sest IT lahendused on kasutatud kõikides inimeste elusid mõjutatavates valdkondades. Ja mõnede valdkondade mõju on küsitatav või selgelt negatiivne.

Nii ma ei kujuta ette, kuidas magavad öösiti inimesed, kes arendavad välja sõjaväetööstuse lahendused, teades, et need on kasutatud inimeste hävitamiseks. Siin tuletaks meelde akadeemiku Sahharovi, kelle väljapaistvad teadusuuringud olid kasutatud pommi loomisel. See sama teadlane piinles väga siis kui teadvustas mis kurja ta tõi. Aga ka kasiinolahendused ja kiirlaenu lahendused ei ole eetilisemad – mõlemad manipuleerivad inimeste nõrkustega ja panevad sõlme inimeste kaela ümber. Tehnoloogia arendusega kiusatused on lähemal ja kättesaadavamad, sellega on kõrgem ka raskesse olukorda sattumise risk ja selle tulemusena elu kvaliteedi langemine või hoopiski elu ära võtmine.

Samas ka korraliku ärimudeliga ettevõtted on kiusatuse ees, et arendada lahendused, mis toovad kasu nö hallidel aladel ja kasutada ära seadusandluse lüngad. Töötades tarkvaraarenduse firmas olin küll olukordades kui klient tellis kohandused, mis ei ole kooskõlas seadusandlusega. Ja see on puhtalt IT hankija eetika – kas raha lõhnab või mitte. Mul on väga kurb, kui tööde teostaja lihtsalt peidab ennast tellija vastutuse taha ja lohutab ennast, et tema käed on pestud puhtaks.

Kuhu me jõuame, kui igaüks paneb silmad kinni ja kaupleb enda eetiliste printsiipidega? Igaühe väiksem panus ja isiklik vastutus tooks juba head. Mäletate Neil Armstrongi „See on üks väike samm inimesele, kuid tohutu hüpe inimkonna jaoks“.

Andmeturveː tehnoloogia, koolitus ja reeglid - Nädal 14

Olen töötanud 6 aastat rahvusvaheliselt tuntud auditifirmas ja jälgisin andmeturbe aspektide arenemist oma igapäevases tööelus. Kohe tunduvalt, aastast aastasse.

Alguses meil oli ainult range paroolide vahetuse kord ja see oli koormav kontoritöötaja jaoks, iga X perioodi tagant tuli muuta ja see ei pidanud olema sarnane eelnevaga. Ehk kiisumiisu 1 ja siis kiisumiisu2 ei töötanud, tuli rakendada fantaasiat. Siis oli see sunnitud ekraanilukustus, räägid natuke telefoni või kõrvalistuva kolleegiga ja ongi vaja jälle sisestada parooli.

Õnneks siis tulid arvutid, kus oli võimalik tuvastada ennast sõrmejäljega, see tegi elu palju lihtsamaks ja ei olnud juba nii emotsionaalne tegevus. Küll see tekitas igasuguseid hirmusjutte ja nalju näpu ära lõikamise kohta, aga noh vähemalt lõbus oli.

Ma saan aru, et tundliku info kaitsmine on oluline ja selles meie olime hästi koolitatud. Esimene asi oli do not talk to strangers – ja see on loogiline, inimene võib lobiseda teadmatult välja või anna vihjeid kuidas saada info lihtsamini. Aga ka füüsilised turvakaitsed olid tugevad – arvuti pidi alati olema kinnitatud lukustava turvakaabliga – nii kontoris kui ka väljaspool. Vastutustundetud kasutajad olid karistatud – dresserimise mõistes IT osakond tegi pistelist kontrolli ja viis kinnitamata arvutid ära. Lähed kohvi järgi ja tagasi tulles arvutit ei leia. Selles, et töö jäi pooleli võid solvuda ainult enda peale.

Üleõlapiilumine oli reguleeritud ekraanifiltritega, et info oleks kaitstud võõraste pilkude eest. Aga mõni info oli nii tundlik, et isegi konkureeriva meeskonna kolleegid ei tohtinud näha.

Meil ei olnud tarkvara installeerimise õigust ja teatud sotsiaalvõrgud olid keelatud, see oli sisemiseks ja väliseks kaitseks.

Kord olime skandaaliohvriteks kui üks töötaja kaotas mälupulga tundliku informatsiooniga. Väga kiiresti olid keelatud kõik andmekandjad ja olid välja jagatud krüpteeritud mälupulgad.

Kokkuvõttes võib öelda, et vigadest õpitakse ja andmekaitse lahendused on aina keerulisemad ja tõsisemad, kuid ei tohi unustada, et ei piisa ainult tehnoloogilisest kaitsest. Väga palju ikka sõltub inimeste hoolikusest. Nii andmed võivad olla turvaliselt kaitstud arvutis, kuid inimene unustab väljaprinditud andmed avalikku kohta või siis viskab tundlike andmetega paberid prügikasti.